esmaspäev, 25. jaanuar 2010

Zimbabwe – tõeliselt põnev paik rännakuks!

Rändasin 2009. aasta esimesel poolel 5 kuud veoautoga Kairost Kaplinna ja seejärel kaks nädalat ka Madagaskaril. Teele jäi mitmeid põnevaid paiku, aga üks kõige huvitavamaid riike mida sai külastatud oli kindlasti Zimbabwe.

Esimesed kontaktid Zimbabwe põgenikega toimusid juba Sudaanis Meroe lähedal. Valged zimbabwelased olid teel Hararest Kairosse, et olla eemal Zimbabwest ja kasutada keerukas poliitilises olukorras riigist ajutist lahkumist reisimiseks. Tegemist oli Zimbabwe valge kooliõpetaja, tema kahe lapse ja abikaasa ning peresõbraga, kes küll väga soovisid Zimbabwes elada, aga ei pidanud seda antud ajahetkel mõttekaks. Reisile kaasa võetud sõber elavat praegu peamiselt Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuna Robert Mugabe olevat keelanud tal Zimbabwesse tulla. Kooliõpetaja sõnul oli kool ootamatult ajutiselt suletud ja seega arvas ta, et oleks parim aeg riigist lahkumiseks, et pisut Aafrikas ringi reisida ja mitte igapäevamuredele mõelda. Zimbabwest päriselt lahkuda perekond aga ei soovivat, sest Zimbabwe olevat üks kõige sõbralikema elanike ja parema kliimaga paik maailmas.

Foto NAGI's: P5080082

Victoria joale Sambia ja Zimbabwe piiril saabusime oma veoautoga aprillikuu lõpus. Olime selleks ajaks reisinud juba hea mitu kuud ja läbinud mitmeid põnevaid Aafrika riike. Zimbabwe kohta liikus erinevat eelinfot, aga kõlama jäi see, et Zimbabwe on ohtlik, sest riik on pankrotis, inimesed üritavad hinge sees hoida selliselt, et kerjavad, müüvad jõuliselt igasugust mittevajalikku kraami ja ka turvalisuse olukord on kaheldav. Tegelikkuses on zimbabwelased aga rõõmsameelsed ja lahked, kahtlemata on nende hulgas ka tüütuid, aga ka tüütutega suheldes saab huumorimeele säilitada ja nalja visata, sest zimbabwelased on enamasti vaatamata riigi keerukale olukorrale positiivsed.

Suursuguse Victoria joa vahetusläheduses asuv linn Vic Falls olevat aastaid tagasi olnud turistide meelispaigaks, aga nüüd on enamus turistidest kolinud üle Sambia linna nimega Livingstone. Vic Falls ehitati spetsiaalselt turistide teenindamiseks ja seega peaks linnas olema suurpärane turismi infrastruktuur. Paraku see enam hästi ei toimi, sest seoses Zimbabwe rahvusvaluuta kiire devalveerumisega ei õnnestunud poodidel enam kaupa müüa ja ei olnud võimalik ka töötajatele motiveerivat töötasu maksta. Sellele vaatamata pakutakse Victoria joaga seotud teenuseid – helikopteri lende, benji-hüppe võimalust, Zambezi jõel raftingu tegemise võimalusi, päikeseloojangu kruiise, jne. Zimbabwes, Victoria joa ääres on vaatamata kõigele võimalik väga sportlikult aega veeta ja näiteks Mosi-oa-Tunya rahvuspargis lõõgastuda ning Victoria joa vetemöllu jälgida.

Ka Zimbabwe väärtusetu raha oli peaminister Morgan Zvangirai algatusel paar kuud enne meie Zimbabwesse saabumist kehtetuks kuulutatud ja ametlikuks maksevahendiks oli nüüd Ammerika dollar. Dollareid oli Zimbabwe elanikele aga väga vaja, nii et teenuseid turistidele pakuti, samuti oli näha, et poed olid hakanud tasapisi kaubaga täituma, ehki paljud ärid olid endiselt suletud. Victoria joa äärses linnas oli loomulikult palju kaupmehi, kes üritasid turistidele Zimbabwe väärtusetut raha suveniirideks müüa, samuti pakuti puidust loomi, eritellimusel tehtud T-särke ja kõike muuda. Kauba müümine oli kohati küll väga agressiivne, müüa võis potentsiaalse ostjaga kilomeetreid kaasa jalutada, et vaid midagi maha müüa. Samas oldi nõus näiteks riideid puuloomade vastu vahetama, nii et kaup ei käinud vaid raha saamiseks.

Ehki Victoria joa ümbruses oli hulgaliselt erinevaid ööklubisid, restorane ja kohvikuid ning elu tundus päris vaha, see kohalike sõnul tõeline Zimbabwe ei olnud. Selleks, et näha, milline Zimbabwe tegelikult on, tuleb sõita sisemaale, läbida suurel hulgal teel asuvaid kontrollpunkte ja alles seejärel saab aru tõelisest Zimbabwest ja selle elust. Nii me sisemaale suundusime, et saada aimu Zimbabwest ja sellest kuidas Zimbabwes tegelikult elatakse.

Meie esimene sihtpunkt oli Hwange rahvuspark. Hwange rahvusparki loetakse Aafrika kolme suurema rahvuspargi hulka ja selle territoorium on võrreldav Harjumaaga. Aafrika suurimateks rahvusparkideks on Serengeti rahvuspark Tansaanias ja Krygeri rahvuspark Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Hwange rahvuspargi suurimaks vaatamisväärsuseks on tema asukad, ehk siis Aafika loomad. Paraku on aga viimaste aastate jooksul toimunud majanduslangus ka loomade populatsioonile oma jälje jätnud. Loomi on hakatud nimelt suurel hulgal salaküttima. Hwange rahvuspargis oli siiski hulgaliselt kaelkirjakuid, elevante ja teisi Aafrika loomi, nii et vaatamisväärset on seal küllaga. Kuna olime selleks hetkeks juba väga paljudes rahvusparkides käinud, muutusime iga järgmise rahvuspargi osas kriitilisemaks, sest niipalju oli juba nähtud ja eks elevant ole ikka elevant, olgu ta siis Samburu rahvuspargis – Keenias, Lõuna Luangwa rahvuspargis Sambias või Zimbabwes. Hulgaliselt oli ka igasuguseid kitselisi ja loomulikult linde. Keda me aga märgata ei suutnud, olid teised turistid.

Pärast Hwange rahvuspargi külastamist suundusime mõneks päevaks Botswanasse, sealt edasi Namiibiasse, seejärel jällegi Botswanasse ja sealt tagasi Zimbabwesse. Meie teistkordne Zimbabwe külastus algas aga tunduvalt lõuna poolt, ületasime Zimbabwe piiri Bulawayo lähedal.

Piiriületus Bulawayos ei läinud aga nii kergelt, kui varasem piiriületus Livingstonest Sambias Vic Fallsi Zimbabwes. Kuna Eestil ei olnud Zimbabwega ilmselt mingeid diplomaatilisi sidemeid, siis oleks Eesti kodanik pidanud viisa enne piirile jõudmist hankima. Nii seletati piiril juba teist korda. Kui esmakordsel piiriületusel leiti väljapääs „nähtud“ viisa väljastamisega, mis maksis mitu korda rohkem, kui näiteks Taani ränduritele ja oli samas vaid ühekordseks riiki sisenemiseks, siis sel korral „nähtud“ viisat väljastada ei soovitud. Kohaliku piiripunkti ülemal olid selgelt korruptiivsed eesmärgid, sest räägiti sellest, kuidas tuleb viisa väljastamiseks hakata pealinna Hararega konsulteerima ja kui kaua see kõik aega võtab. Meie reisijuht otsustas olukorra korruptiivselt lahendada ja seega väljastati jällegi kallihinnaline „nähtud“ viisa, aga mõõduka lisatasu eest. Paraku ei olnud reisijuhil oskust ega tahet pikemalt läbirääkida, et olukord laheneks ilma igasuguste täiendavate rahaliste kulutusteta ning oleks säästlik ka järgmistele ränduritele, kellelt meie halva eeskuju mõjul raha tõenäoliselt välja pressima hakatakse.

Bulawayo linnast sõitsime me lihtsalt läbi, et ööbida linna lähedal asuva Motobo rahvuspargi läheduses. Motobo rahvuspark Zimbabwele omaste kivihunnikute, bušmanide poolt kasutatud koobaste ja suure hulga ninasarvikutega oligi meie järgmiseks sihtpunktiks.

Hommikune kohtumine kohaliku valgenahalise Zimbabwe giidiga osutus väga meeldivaks. Võiks isegi öelda, et tegemist oli kogu meie 5 kuud väldanud reisi kõige parema kohaliku giidiga. Giid Ian Harmeri tegi eriti heaks see, et ta oli koos bušmanidega elanud, oskas kohalike põliselanike keeli ja teadis kõike ninasarvikute elust. Samuti oli tal selline maastikuauto, mille kapotile oli ehitatud tool. See andis võimaluse ühel ränduril nautida Ameerika mägede taolist sõitu.

Motobo rahvuspargis külastasime bušmanide poolt kasutatud koopaid, millel olid iidsed koopamaalingud. Saime teada, et koopamaalinguid joonistasid bušmanid selleks, et üksteisele sõnumeid jätta. Vaatlesime Zimbabwe, mis kohalikus keeles tähendab kivihunnikut, kõige kuulsamat kivihunnikut, mis erinevate hinnangute kohaselt sellisena veel aastasadadeks seisma jääb. Muljet avaldavaks oli kohalike põliselanike küla külastamine, kus kohtusime hõimupealikuga, kes traditsiooniliselt riietatud ja üpris eakas. Hõimupealik jagas meile muljeid, kuidas ta aastaid tagasi leopardiga võitles ja oleks peaaegu alla jäänud. Valge mees oma suure tapva relvaga olevat aga juhtunud samas kandis olema ja aitas ta keerukast olukorrast välja. Sellest ajast saati kannab hõimupealik ehtena leopardinahka. Zimbabwe küla elas selliselt, et igal hõimuliikme perekonnal oli oma mudahütt. Küla keskel oli ühine köök, mida siis hõimu liikmed ühiselt kasutasid, et süüa teha ja teiste hõimu liikmetega sotsiaalset elu elada. Küla ümbritsesid jällegi uhked iidsed kivihunnikud, nagu mitmel pool Zimbabwes.

Põnevaks seikluseks oli ka jalutuskäik metsikute ninasarvikutega. Ninasarvikutega jalutasime ilma igasuguse turvava auto või kaitsva relvata. Meie valge giid andis juhised, kuidas käituda, kui ninasarvik peaks ründama. Aitab see, kui kohale kivistuda ja mitte jooksma hakata. Kui aga ninasarvik hooga ründab, peaks kiirelt lähima puu otsa ronima. Õnneks ninasarvikuperekond meid ei rünnanud ja omavaheline tutvus oli igati sõbralik – meie uudistasime neid ja nemad meid. Giid Ian rääkis, et tegelikult on ninasarvikute salaküttimine Zimbabwes suur probleem. Zimbabwe seaduste kohaselt on pargivahil salaküti teolt tabamisel õigus ta kohapeal maha lasta. Ian ütles, et enamikele külastajatele tundub selline säte utoopia valdkonda kuuluv, aga reaalselt hukatakse sellisel viisil erinevates Zimbabwe rahvusparkides kuni 30 salaküttimisega tegelevat inimest kuus. Probleem on tõsine, seda eriti põhjusel, et ninasarviku sarv maksab mustal turul tuhandeid dollareid – see tähendab aga kohalikule elanikule justkui suurt lotovõitu. Nii, et paljud Zimbabwe vaesed on valmis suure raha teenimise nimel eluga riskima. Järgmisel päeval jätkasime sõitu Antiloopide parki, mis oli aga juba spetsiaalselt turistidele loodud, ehki ka sotsiaalne element oli pargis siiski olemas.

Antiloopide park oli suur ja uhke rajatis Lõuna-Zimbabwes Gweru linna lähistel. Paraku oli olukord ka Antiloopide pargis selline, et ehitatud olid uhked hooned turistide majutamiseks, aga turistidena olime paika külastama läinud vaid meie. Antiloopide pargi üheks oluliseks tegevuseks oli lõvide kasvatamine ja nende loodusesse tagasi viimine. Enamik lõvisid, kes Antiloopide pargis elasid olid seega justkui loomaia lõvid, kellele õpetati, kuidas jahti pidada ja ise eluga toime tulla. Antiloopide pargis oli ka suurel hulgal elevante, hobusid, kaelkirjakuid ja mõistagi antiloope. Kõigi nende loomadega pakuti turistidele erinevaid teenuseid. Näiteks oli võimalik elevandiga koos ujuma minna, lõvidega jalutada, lõvipoegi imetada ja hoburakendiga safarit nautida. Igasuguseid teenuseid oli hulgaliselt, aga kuna viibisime Antiloopide pargis vähem kui ööpäeva, saime nendest osa vaid osaliselt.

Foto NAGI's: P5090237

Jalutuskäik lõvidega oli tõeliselt huvitav kogemus. Ehki lõvid olid inimeste läheduses kasvanud, valmistati neid ette looduserüppe tagasi minekuks ja seega olid nende meeled igasuguse võimaliku liikuva ja söödava suhtes erksad. Jalutuskäigu jooksul märkasid lõvid kaelkirjakut ja võtsid kohe jahiasendi sisse. Õnneks nad kaelkirjakust jagu ei saanud. Ka jalutajaid hoiatati, et lõvi ei ole kass – seega on võib lõvipoolne rünnak alati olla võimalik. Liikuda tuli grupis, sest lõvi jahib alati karja nõrgemat liiget. Kummardada ei tohtinud, sest lõvile tundub kummarduv inimene justkui metsloom. Lõvi taltsutamiseks anti igale jalutajale kepp, millega võis ülemeelikule lõvile silmade vahele näidata ja käsklusi jagada, aga samas aitas lõvi taltsutamiseks ka mõne rohukõrre krõbistamine, mis lõvi tähelepanu uuele ja huvitavale juhtis. Jalutuskäik lõvidega oli kahtlemata põnev kogemus, mida soovitaksin kõigile.

Foto NAGI's: P5090238

Järgmisel päeval sõitsime edasi Zimbabwe linna nimega Masvingo. Kuna tegemist oli pühapäevaga, siis linn oli suhteliselt välja surnud. Mudasel keskväljakul oli siiski hulk nokastanud noori, kes valgete rändurite saabudes kohe tutvust sobitada soovisid. Kuna noored olid suhteliselt agressiivsed ja pealetükkivad, siis suhtlesime nendega vaid põgusalt, tegime mõned ühisfotod ja suundusime linnaga tutvuma.

Masvingos leidsime Zimbabwe keeruka majandusliku olukorra kohta järjekordse tõendi. Linna keskse poe aknal oli silt, et poeröövid on viimasel ajal üsna tavalised ja olge ettevaatlikud, kui keegi teilt abi tuleb paluma, sest kui rahalist abi pakute, võite kõigest ilma jääda. Masvingo oli nüüd see tõeline Zimbabwe. Zimbabwe, mis oli pankrotis, kus olid suured sotsiaalsed probleemid ja mille elanikud ei teadnud, kuidas keerukast olukorrast välja tulla. Samas oli Masvingos aga ka positiivset. Jäime peatuma ühe kiriku juurde, millest kostis laulu ja käte plaksutamist. Kui lähemalt uurisime, siis toimusid kirikus pulmad.

Masvingost suundusime edasi Zimbabwe ühe kõige olulisema vaatamisväärsuse – Suure Zimbabwe varemete juurde. Suure Zimbabwe varemed on paik, kus Zimbabwe riik aastasadu tagasi alguse sai. Nagu öeldud, tähendab Zimbabwe kohalikus keeles kivihunnikut ja kui riigis ringi reisida, näeb atraktiivseid kivihunnikuid üpris tihti. Suur Zimbabwe tähendab aga suurt kivihunnikut ja seda ta oli! Suur Zimbabwe oli sisuliselt iidne kindlusrajatis, milles elas aastasadu tagasi Zimbabwe valitseja. Rajatisest on võetud mitmeid elemente üle ka Zimbabwe sümboolikaks. Näiteks oli kindlusrajatise viljatorn kujutatud Zimbabwe nüüdseks juba kehtetul rahal. Suure Zimbabwe varemetest leitud kuulsad seebikivi (soapstone) linnud on nähtaval kohalikus muuseumis, samas ilutseb linnu kujutis ka Zimbabwe lipul ja paljude erinevate Zimbabwe firmade logodel. Suure Zimbabwe varemed on kahtlemata põnev paik külastamiseks, aga see sõltub paljuski ka ränduri eelistustest – tegemist on ikkagi nö vana kindluse varemetega.

Õhtul, pärast Suure Zimbabwe varemete külastamist sattusin läheduses asuvas baaris suhtlema ka Belgia päritolu mehega, kelle nimeks oli Luc ning tema kauni kohaliku naisega. Luc oli neli ja pool aastat tagasi Zimbabwesse turismireisile tulnud, kohanud imeilusa kohaliku naisega, ning otsustanud Zimbabwesse elama asuda. Meie kohtumise ajal elas Luc koos naisega Zimbabwe pealinnas Harares ja tegeles kohaliku jalgpalliklubi juhtimisega, Suure Zimbabwe varemetele oli tuldud nädalavaheust veetma. Rääkisime Luci ja tema naisega pikalt Zimbabwe elust, aga kõige huvitavamaks oli vast Luc-i vanglakogemus.

Luc oli Zimbabwe eeluurimisvanglas istunud juba kahel korral. Esimesel korral olevat ta Harare vanglasse viidud, sest ta ei olnud nõus jalgpalliklubile eraldatud miljonitest Zimbabwe poliitikutele korruptiivset eraldist tegema. Süüdistust nagu otseselt polnudki, mees võeti Harare linnatänaval kinni ja viidi reede pärastlõunal Harare vanglasse. Kuna ta aga aru ei saanud, mis oli kinni võtmise põhjuseks, siis ootas ta esmaspäeval toimuma pidavat kohtuprotsessi. Esmaspäeval toimunud kohtuprotsessil leiti, et tema kinnipidamiseks puudus alus ja ta vabastati. Teisel korral, aasta hiljem, viisid Zimbabwe politseijõud ta jällegi Harare vanglasse. Kuna ta aga esimesel korral saadud vanglakogemust enam nautida ei soovinud, siis otsustas tasuda 1500 Ameerika dollarit vangivalvuritele, et nad ta vanglast vabastaksid. Nii läkski. Luc vabanes vanglast pärast altkäemaksu tasumist juba samal päeval. Harare vanglast rääkis ta aga seda, et kuna vangla külastamiseks on seatud piirangud, siis tuleb toidu, riiete ja muu vanglasse viimisel loovutada raha ikkagi ka vangivalvuritele. Enamik eeluurimisvanglas olnud rahvast väljastpoolt pakke ei saanud ja seega ei olnud neil ei sooje riideid ega ka midagi süüa. Luc ja mitmed teised vangid, kellele väljastpoolt süüa ja riideid toodi, jagasid neid ka teiste vangidega, sest osa vangidest polnud juba päevi midagi söönud.

Zimbabwe on tänaseks suures osas vabanenud valgenahalisest elanikkonnast. Öeldakse, et Zimbabwes on nüüd rohkem elevante, kui valgeid. Valged on olnud aga väga olulised Zimbabwe majandusele, sest nii Zimbabwes kui ka paljudes teistes Sahara taguse Aafrika riikides on just kohalikud valged need, kes on suutnud ärisid ja organisatsioone juhtida ning oma tooteid ja teenuseid eksportida. Ka baar, kus me Luc-ga kohtusime, kuulus valgele omanikule, samas olid töötajateks mustanahalised zimbabwelased. Sellist vaatepilti kohtas lõuna pool Aafrikas igal pool. Arutlesime omavahel, miks valged Aafrikas nii edukad on ja oskasime välja pakkuda kaks võimalikku varianti. Esiteks, valgetel Aafriklastel on enamast tunduvalt parem haridus kui mustadel Aafriklastel, teiseks, suudavad valged Aafriklased struktureerida tooteid ja teenuseid selliselt, et nende suhtes tekib usaldusväärsus – valgel inimesel on teise valge inimesega tunduvalt lihtsam äri teha, sest ainuüksi valge nahk ning käitumismaneerid tekitavad teises valges inimeses usaldust. Paraku ei ole Robert Mugabe osanud sellisest võimalusest aru saada ja nii leiabki valgeid zimbabwelasi kõikjalt väljastpoolt Zimbabwet - olgu see siis Sambia, Botswana, Mosambiik või Lõuna Aafrika Vabariik.

Zimbabwe on aga vaatamata kõigele endiselt väga kaunis riik. Zimbabwe - ehki pankrotis, on majanduslanguse põhjast Ameerika dollari riiklikuks valuutaks kehtestamisega üle saanud. Zimbabwe teed, kommunikatsioonid, majad ja turismirajatised on endiselt tasemel, aga paraku halveneb kõik aegamööda, sest raha toovaid turiste ja välisinvestoreid riigis peaaegu ei ole. Zimbabwe elanikud on aga endiselt rõõmsameelsed, vaatavad positiivselt tulevikku ja loodavad kõige paremat.

Tõnu Pihelgas
Reisifotod: http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets/

pühapäev, 20. detsember 2009

Aafrikat avastamas...

2009. aasta esimesel poolel reisisin 5 kuud maad mööda Kairost Kaplinna, seejärel lendasin Madagaskarile ning rändasin seal veel kaks nädalat. Teele jäi 15 riiki: Egiptus, Sudaan, Etioopia, Keenia, Tansaania, Malawi, Sambia, Zimbabwe, Botswana, Namiibia, Mosambiik, Svaasimaa, Lesotho, Lõuna Aafrika Vabariik ja Madagaskar.

Reisi mõte tekkis mul 2004. – 2005. aastal toimunud Keenia ja Tansaania reisil. Reisi ideele pani oma tugeva panuse Michael Palini 1991. aasta dokumentaalsari „Pole to Pole” kus Michael Palin rändas põhjapooluselt lõunapoolusele läbides ka marsruudi Kairost Kaplinna. Konkreetset reisiplaani asusin ette valmistama 2007. aasta alguses. Reisiplaani valmistasin ette selliselt, et ostsin mitmeid Aafrika teemalisi raamatuid ja filme ning asusin neid siis lugema ja vaatama. Alustasin ka reisiks raha kogumist.

2008. aastal oli mul enam-vähem selge, milliste kulutustega tuleb arvestada, samuti oli mul olemas enamik kaasa võetavast matkavarustusest. Kuna olin ka varasematel aegadel seljakotireisidel käinud, siis oli mul enamik reisivarustusest olemas. Osta tuli vaid uus fotokaamera ja nagu hilisemates aruteludes teiste ränduritega selgus ka sülearvuti. Algselt plaanitud reisile kaasa võetava varustuse nimekirja leiate: http://tonupihelgas.blogspot.com/2008_09_01_archive.html

Nagu öeldud oli mul nimekirjas toodule lisaks kaasas ka väike sülearvuti, kaasa võtsin ka mägimatka riided, matkajope, matkakepid, rahavöö asendas salatasku. Aafrika kaarte mul kaasas ei olnud, küll oli kaasas võetud GPS. Kogu kaasas olnud varustusest ei kasutanud ma kordagi moskiitovõrku (see oli igal pool, kus vaja, juba olemas), samuti ei kasutanud ma kordagi kaasa võetud toidunõusid va. matkakruusi, müts varastati esimesel reisipäeval Sharmis, selle asemel kandsin vajadusel Sahara turbanit. GPS-i kasutasin kogu reisi jooksul ühe korra, mobiiltelefoni vähem kui kümnel korral, satelliittelefoni kaasas ei olnud. Varustust täiendasin jooksvalt riiete osas, sest kaasa võetud kallid matkariided ei pidanud sellisele rännakule vastu, samuti ostsin Kaplinnast uue väikse seljakoti ja Madagaskari Lonely Planeti, kaasa võetud väike seljakott oli samuti reisi jooksul „otsad andnud”.

Kui 2008. aasta alguses üritasin reisile kaasa leida ka teisi rändureid, et omapäi seljakotiga Kairost Kaplinna reisida, siis ühel hetkel oli selge, et kedagi kaasa leida ei õnnestu ja ainukeseks variandiks reisida on kasutades selleks „overland safari” reisikorraldaja teenust. Pidin reisikorraldaja teenuse hankima, sest: 1. see tagas reisil turvalisuse – grupi inimeste ründamine on keerukam, samas on grupiga koostöös lihtsam turvateenust osta või grupiga kurjategijale vastu hakata. 2. soovisin, et reis mahuks ära 6 kuu piiresse – pikemaks polnud mul võimalik ära minna. Oma sõiduvahendiga ja mitte vaid kohalikule transpordile lootma jäädes oli see võimalik. Tagantjärele võib öelda, et ise reisimisel on kindlalt eeliseid – ei sõltu grupist. Paljudes kohtades oleks tahtnud veokast maha jääda ja nädala või paar kohal olla, paraku ei olnud see aga võimalik. Positiivseks küljeks oli aga see, et sellisel viisil organiseeritud reisil nägi võrreldamatult rohkem, kui ise reisides oleks näinud. Sisuliselt oli meil iga päev mõni uus sündmus, vaatamisväärsus või matk käsil – ja nii viis kuud järjest...

Dragoman Overlandi teenuse kasutamise otsustasin põhjendusel, et Belgia firma www.connections.be töötajad kellelt ma alati soodsaid lennupileteid, hotelle ja rendiauto teenust ostnud olen, ütlesid, et Kairost Kaplinna reisimist pakuvad väga vähesed firmad (paljud ei taha läbi Sudaani reise korraldada), aga Dragoman Overland on üks kes sellist reisimise viisi pakub ja nemad isiklikult on Dragomaniga väiksemaid reise teinud ning pakutavaga väga rahule jäänud.

Reis toimus Põhja Aafrikas väikeste eranditega Niiluse jõe lähistel. Reisi alustasime Kairost 5. jaanuaril 2009, Egiptuses külastasime Giza püramiide, Egiptuse läänekõrbe (valget kõrbe), ning tutvusime Luxori ja Aswani vaatamisväärsustega. Kõige üllatavamaks Egiptuses külastatud paigaks pean aga valget kõrbe. Valge kõrb oli kui lume ja jääga kaetud kruusakõrb, lund ja jääd seal aga loomulikult ei olnud - oli vaid valge liiv, millest tuul igasuguseid moodustusi oli teinud.
Foto valge kõrbe moodustistest:
 Foto NAGI's: P1090170

Sudaani, Wadi Halfasse, saabusime laevaga Egiptusest Aswanist 2009. aasta jaanuari keskel. Sudaanis külastasime lisaks Wadi Halfale veel Wawa küla lähedal asuvat templit, Niiluse äärset Wawa küla iseloomustasid miljonid väikesed sääsed, kellel meeldis eriti päikesevalguse käes oma ohvreid rünnata. Külastasime ka paiku nimega Dongola, Karima (seal asuvad Sudaani püramiidid), Atbuja, Meroe ja tutvusime Sudaani pealinna Khartoumi vaatamisväärsustega. Kõige uskumatumaks kogemuseks pean ma aga Khartoumi kesksel surnuaial toimunud usupüha tseremooniat „Whirling Dervishes”, mille käigus kohalik islami ususekt laulis ja tantsis oma esivanemate hingedele, olles ise sealjuures tohutult õnnelikud.
Foto õnnelikust usupühalisest „Whirling Dervishes” tseremoonial, hea tuju tõstmiseks oli jätnud mulje, et tal on nool peast läbi lastud:
 Foto NAGI's: P1300571

Etioopiasse saabusime päris veebruari alguses. Kuna Etioopias veetsime kokku 36 päeva ja päevad olid sama sisukad, kui Egiptuses ja Sudaanis, siis vaatamisväärseid paiku, jalgsi- ja ratsamatku toimus hulgaliselt. Kõige meeldejäävamateks paikadeks Etioopias olid Gondari linn Sudaani piiri lähedal, kus aastasadu tagasi asetses Etioopia pealinn. Kuna Etioopias elab sama palju inimesi kui Saksamaal, siis oli hea vahepeal Simieni ja Bale mägede rahvusparkides suhtelist üksindust nautida. Etioopia vaatamisväärsematest linnadest tuleks kindlasti ära märkida endise pealinna Axum-i, nn usupealinna Lalibela, maalilise Tana järve ääres paikneva linna Bahir Dar ning kahtlemata Etioopia nii kultuurilise kui ka rahalise rikkuse keskuseks oleva Addis Ababa. Kõige muljetavaldavamaks paigaks Etioopias oli aga Etioopia lõunaosas paiknev Omo org. Omo orus elavad Etioopia põliselanikud, kes tänaseni traditsiooniliselt maalitud ja riides käivad, oma esiisade keelt räägivad ning traditsioonilistes mudahüttides elavad. Ainukeseks uuenduseks on asjaolu, et pea igal meesoost põliselanikul ripub kaelas automaatrelv AK 47.
Foto Mursi tribe naisest ja tema väikesest pojast:
Foto NAGI's: P3070383

Keeniasse saabusime Moyale piiripunkti kaudu 10. märtsil 2009. Esimeseks katsumuseks Keenias tuli läbida „bandiitide tee” Moyalest Keenia põhjaosas paiknevasse linna nimega Marsabit. Bandiitide teeks kutsus Paul Theroux nimetatud teelõiku oma raamatus „Dark Star Safari” põhjendusel, et Keenia põhjaosa poolkõrbes asuvas põõsastikus varitsevad möödasõitjaid Somaalia päritolu hambuni relvastatud röövlid. Omaltpoolt pean ütlema, et teeolud nimetatud teelõigul olid kohutavad. Läbisime teelõigu Keenia politsei relvastatud eskorti kasutades. Keenias ööbisime Samburu põliselanike külas, veetsime aega Mt. Keenia jalamil, külastasime Samburu, Nakuru järve ja Naivasha järve rahvusparke ning andsime oma tööpanuse GilGil-i põhikooli klassiruumi värvimisse. Rahaliselt panustasime nii GilGil põhikooli kui ka lastekodu tegevusse, mida samuti külastasime. Kõige meeldivamaks pean aga viiepäevast puhkust India ookeani äärsel Diani rannal Mombasa linna läheduses. Puhkus pärast pea kolmekuust reisimist oli igati abiks ja aitas koguda nii energiat kui vaimu edasisteks rännakuteks.
Foto India Ookeani kaldal Mombasa lähedal asuvalt Diani rannalt:
Foto NAGI's: P3230059

Tansaania tervitas meid märtsikuu viimastel päevadel päikseloojang Victoria järvele. Tansaanias külastasime peamiselt turistidele tuntud paiku nagu näiteks Serengeti rahvusparki, kus meile avanes vaade korraga mitmesajale tuhandele gnuule, kes valmistusid iga-aastaseks suureks migratsiooniks Serengeti rahvuspargi põhjatipuks, aga juba Keenias asuvasse Masai Mara rahvusparki. Tansaanias külastasime ka turistisõbralikku Zanzibari saart, puhkasime paar päeva Dar Es Salaami lähedal asuval rannal ja veetsime päevakese Arusha vaatamisväärsustega tutvudes. Kõige kummalisem paik Tansaanias on aga minu arvates Serengeti rahvuspargist läänes asuv NgoroNgoro kraater. NgoroNgoro kraater on oma maaalalt väike, aga tänu suurepärasele elukeskkonnale on sinna kogunenud suurel hulgal kõikvõimalikke Aafrika loomi.
Foto NgoroNgoro kraatris asuvas järves suplevast jõehobust:
Foto NAGI's: P3310578

Malawi tekitas minus ootusi, kui üks Aafrika kõige vaesem riik. Selgus, et nii see ei olnud. Ehki rikas Malawi just ei olnud, oli inimestel kõik eluks vajalik sellegipoolest olemas. Malwit kattis tasemel autoteede võrgustik, suur osa söögist tuli Malawi järvest või selle äärtel asuvatelt põldudelt. Kuna meie reisil ei olnud plaanitud pikalt Malawisse peatuma jääda, siis kasutasime ühe reisikaaslasega võimalust tegime kuulsa laevareisi Malawi järvel. Samasuguse laevareisi, sama laevaga ja samuti „esimese klassi” reisijana tegi 1991. aastal läbi ka Michael Palin. Esimese klassi reisijaks staatus tagas ööbimiskoha laeva kõige ülemisel välistekil. Madrats tuli eraldi juurde üürida...

Fotol Malawi järvel president Bingut toetavat valimiskampaaniat tegev Malawi naine, riietatuna president Bingu näopildiga kleiti:
Foto NAGI's: P4130184

Aprilli keskpaigaks jõudsime Sambias asuvasse Lõuna Luangwa rahvusparki, mis oma loodusliku ilu poolest paljud eelnevalt külastatud rahvuspargid kaugele maha jättis. Rahvuspargi looduslikul ilul oli aga ka oma varjukülg - põõsastiku ja puude tagant oli väga keerukas loomi näha, ehki loomi oli pargis küllaga. Sambias korraldasime lisaks safarile Lõuna Luangwa rahvuspargis ka mitmepäevase kanuumatka krokodillidest ja jõehobudest kubiseval Zambezi jõel. Teel Zimbabwesse tutvusime ka Victoria joa äärse Livingstone linnaga. Kõige põnevamaks Sambias pean aga Sambia küla ja kooli külastamist. Ehki Sambia küla ja kooli jaoks oli meie külaskäik lihtne äriprojekt, oli Sambia külaelu traditsiooniline ja ehe.
Fotol ühispilt Sambia külas elavate lastega:
Foto NAGI's: P4180313

Zimbabwet külastasime kahel korral. Esimesel korral külastasime Victoria joa äärset Zimbabwe linna Vic Falls, sõitsime Victoria joa kohal helikopteriga ja vaatasime Victoria juga Mosi-oa-Tunya rahvuspargist. Külastasime ka Aafrika ühte suuremat - Hwange rahvusparki, kus turiste Zimbabwe keeruka poliitilise olukorra tõttu ei olnud. Teisel korral külastasime Matobo rahvusparki, kus lisaks bushmanide koopiamaalingutele ja Zimbabwe hõimupealikuga pildistatud ühisfotole, jalutasime ka metsikute ninasarvikutega. Jalutasime koos lõvidega Antiloopide pargis ning tutvusime Suure Zimbabwe varemetega (Great Zimbabwe ruins). Kõige põnevamaks pean päeva koos suurpärase valge Zimbabwe giidi Ian Harmeriga, kes oli mõnda aega koos bushmanidega elanud ja teadis kõike ninasarvikute elust.
Fotol näide sellest, kui suur sõber saab olla lõviga (Antiloopide park Zimbabwes):
Foto NAGI's: P5090255

Ka Botswanas käisime kahel korral. Esimesel korral sõitsime laevaga Chobe jõele päikeseloojangut vaatama. Kuna Chobe jõgi piirneb Chobe rahvuspargiga, siis avanes hulgaliselt vaateid Aafrika lindudele, loomadele ja isegi põlevale jõehobule. Teisel korral külastasime Botswanas asuvat maailma suurimat maismaa deltat - Okavango Delta. Suur ja lai Okivango jõgi suubub delta kaudu Kalahari kõrbe. Okivango deltas elab väga palju erinevaid linnu ja loomaliike, kes siis vastavalt vee tõusu või langusele oma elukohta nihutavad.
Foto päikeseloojangust Okivango Deltas:
Foto NAGI's: P5030648

Namiibiasse jõudsime maipühadeks. Namiibias viibisime vaid paar päeva ja külastasime vaid Caprivi maakitsuses asuvat Ngepi kämpingut ning selle läheduses asuvat Ngepi küla. Ngepi kämping on märkimisväärne sellepoolest, et kunstitunnetusega kämpingu omanikud on sinna ehitanud kümneid erinevaid stiilseid tualette ja dushiruume. Meelde jäi looduslähedane Adama ja Eeva tualettruum ning kõrgustesse püüdlev kosmoselaeva kujuline tualett. Oli ka duširuume, tualettruume ja kämpingumaju, millelt avanes vaade läheduses asuvale Okivango jõele. Namiibia küla oli aga erinev kõigist eelnevatest küladest selle poolest, et külaelanike majad olid piiratud personaalse hooviga. Kui Eestis asuvad majas toad, siis Namiibias oli maja nö aed ja tubadeks olid nö erinevad mudahütid.
Fotol olen koos Ngepi küla külavanemaga, taustal paistab külapood:
Foto NAGI's: P5020382

Mosambiiki saabusime pärast teistkordset Zimbabwe külastust maikuu keskel. Mosambiigis purjetasime iidses purjeka - dhowga Bazaruto arhipelaagi ümbruses, kus päevitasime Magarugue saare randadel ning snorgeldasime sama saare koralliriifi tuhandete kalade vahel. Mosambiigis külastasime ka Morrongulo troopilist paradiisi ja tutvusime pealinna Maputo vaatamisväärsustega. Morrongulo troopiline paradiis on kookospalmidega palistatud puutumata India ookeani äärne rand, kus asub liivarand ja veetemperatuur meeldivalt +27 C. Maputo olulisemaks maamärgiks on aga Gustave Eiffeli poolt rajatud raudteejaam, millel on arhitektuuriliselt sarnasusi Talvepaleega St. Peterburis.
Fotol Mosambiigi naine Morrongulo rannalt kalu koju viimas:
Foto NAGI's: P5150043

Mlilwanesse Svaasimaal saabusime mai teisel poolel. Svaasimaal viibisime vaid paar päeva, aga sellele vaatamata oli Mlilwane rahvuspark oma loodusläheduse poolest selleks parim paik. Svaasimaal matkasime mõne tunni taguse jalutuskäigu tulemusena mäe otsa, mida kohalikud varasematel aegadel süüdimõistetud kurjategijate hukkamise kohana kasutasid. Süüdimõistetud heideti mäeotsast lihtsalt alla. Kuna Mlilwane on väga loomasõbralik rahvuspark, siis õnnestus meil ka lähemalt kohtuda antiloopide, tüügassigade ja sebradega.
Fotol sõpruskohtumine antiloobiga:
Foto NAGI's: P5190137

Malealeasse Lesothos jõudsime Lõuna Aafrika Vabariigi kaudu mõned päevad pärast Mlilwane külastamist. Malealea on looduslikult ääretult kaunis kohalik mägikuurort, mille peamiseks tõmbenumbriks on mägimatkad ponidel. Malealea lodge oli kohalike suurim tööandja ja turismiarendaja. Meile tutvustati kohalikku külaelu, kooli, lasteaeda, käsitöökeskust ja muuseumi. Õhtuti esinesid Malealea lodgest kohalikest elanikest koosnev ansambel ja laulukoor. Heaks kogemuseks oli aga Malealea suurim atraktsioon – mägimatk ponidel, mis viis meid Shveitsi sarnasele maastikule ja mille käigus kohtusime kohalike lambakarjustega ning tipnes piknikuga kauni kose ääres.
Fotol Lesotho lambakarjus koos oma koertega:
Foto NAGI's: P5230313

Ka Lõuna Aafrika Vabariigis rändasime kahel korral. Esimesel korral ainult põgusalt, olles teel Svaasimaalt Lesothosse külastasime Zulu sõjatannert Dundee linna lähistel. Teisel korral pidutsesime Aliwal Northi kohalike mustanahaliste ööklubis, korraldasime safari Addo Elevantide reservis, osa meie seltskonnast hüppas maailma kõrgeimat bungi hüpet Tsitsikamma rahvuspargis, osalesime fotosessioonil Aafriika kõige lõunapoolsemas punktis, käisime Stellenboschi ümbruses veinituuril ja tutvusime Kaplinna arvukate vaatamisväärsustega. Kõige huvitavamaks pean veinituuri Stellenboschis, sest kui arvestada Lõuna Aafrika üldise elatustasemega, siis Stellenbosch kui Lõuna Aafrika veinide keskus näeb oma arengutasemelt välja nagu Luksemburg. Ka loodus on Stellenboschi ümbruses märkimisväärselt kena.
Foto Setellenboschis Dieu Donne veinimõisa hoovist:
Foto NAGI's: P5290036

Madagaskarile reisisin üksinda pärast grupireisi jõudmist Kaplinna. Antananarivosse Madagaskaril lendasin Johannesburgist, kuhu sõitsiin Kaplinnast öörongiga. Lisaks Antananarivole külastasin Madagaskari lääneosa, kus elavad Sakalava inimesed. Kohati jäi Lääne-Madagaskaril rännates tunne, et inimesed elavad seal veel keskajas. Elati õlgedest ehitatud majades, teede võrgustik kas puudus üldse või oli ääretult ebakvaliteetne. Looduslikult oli Madagaskar kena. Madagaskarile omased ürgsed baobab puud ja samuti ainult Madagaskarile omased pesukaru taolised loomad lemurid, olid hästi säilinud, samuti oli Madagaskaril hulgaliselt linnu ja taimeliike ning uhkeid looduslikke vaatamisväärsusi nagu kosed, koopad ja Unesco poolt kaitstud omapärane lubjakivi moodustis Tsingy de Bemaraha. Omaltpoolt pidasin kõige üllatavamaks kohalike inimeste kalapüügiharjumust. Nimelt püüti Madagaskaril kala võrguga ka riisipõllu äärsest kraavist.
Fotol tutvustab Sakalava naine mulle värskelt riisipõlluäärsest kraavist püütud kala:
Foto NAGI's: P6130343

Kui reisi üldistavalt kommenteerida, siis mulle kõige rohkem meeldivateks riikideks olid Keenia ja Mosambiik. Keenias olen ma ka varem käinud ja see oli ka üheks põhjuseks, miks soovisin sellise pika reisi ette võtta. Mosambiik oli aga ilmselt kõige ilusam riik nendest viieteistkümnest, mida külastatud sai. Mosambiik oma uhke looduse, paraja arengutaseme (st. ei ole liiga vaene ja ei ole ka liiga üle arendatud) on väga meeldiv reisisihtkoht, kuhu sooviksin kindlasti tagasi minna. Kõige sõbralikumad ja meeldivamad inimesed elasid jällegi Malawis, Sudaanis ja Madagaskaril. Sudaanis ja Madagaskaril võis selle põhjuseks olla vähene turistide arv, aga Malawi inimesed olid siiralt nii rõõmsameelsed, avatud ja abivalmid, et sellega oli suisa raske harjuda – seda eriti peale meie poolt kogetut Etioopias.
Kui reisi rahalist poolt kommenteerida, siis tuleb öelda, et pidasin kogu reisi jooksul oma kulude osas täpset arvestust. Kuna reis kestis kuus kuud, siis pidin oma piiratud rahaliste vahenditega reisi jooksul hakkama saama, sest samal ajal ju sissetulekuid ei olnud.
Reisi kuludest annab ülevaate järgmine tabel:
Kairost Kaplinna ja Madagaskarile 2009. reisikulude ülevaade

Kululiik EEK EUR
Reisi maksumus 83 539,75 EEK või 5 339,16 EUR
Kitty (grupi ühiskassa) 29 362,42 EEK või 1 876,60 EUR
Viisad 14 053,09 EEK või 898,16 EUR
Vaktsineerimine 1 510,99 EEK või 96,57 EUR
Reisi eel kaasa ostetud kaubad 2 993,48 EEK või 191,32 EUR
Lennupiletid ja transfeerid 20 104,62 EEK või 1 284,92 EUR
Reisikindlustus 4 224,58 EEK või 270,00 EUR
Isiklikud kulud 55 407,29 EEK või 3 541,17 EUR
Reisikulud kokku 211 196,23 EEK või 13 497,90 EUR

Selgituseks:
Reisi maksumuse summa tuli Dragoman Overlandile kui reisikorraldajale enne reisi algust üle kanda, see sisaldas veokat (koos kõikide vajalike dokumentide ja kütusega), köögitehnikat, telke, veoka juhi teenust ja reisisaatja teenust. Reisisaatja ise oli ka teiseks veoka juhiks. Alates Nairobist oli meie päralt ka Keeniast pärit kokk, ka tema töötasu oli arvestatud reisimaksumuse hulka.
Kitty ehk nn grupi ühiskassa oli ühe kaasreisija poolt hallatav fond, millest tasuti grupi toitlustamise (va. restoran), ööbimise (hotellid, kämpingud), grupi ühiste sissepääsude eest loodusparkidesse, muuseumidesse, safaritele, jne. Lisaks eelpool nimetatule tehti ühiskassast annetusi ka erinevatele koolidele, lasteaedadele ja lastekodudele, mida me reisi jooksul külastasime.

Reisi jooksul tuli 15 riigi külastamiseks hankida 14 viisat. Tabelis toodud viisade maksumus sisaldab ka kõrvalkulusid. Näiteks tuli märkimisväärne summa tasuda Sudaanis asuvale firmale, kes meid Sudaani külla kutsuks ja võimude ees nö vastutaks, et me ikka Sudaanist ära kah läheksime. Sudaanis tuli samuti tasuda politseis registreerimise tasu. Viisanõue oli Eesti kodanikul järgmistes riikides: Egiptus, Sudaan, Etioopia, Keenia, Tansaania, Malawi, Sambia, Zimbabwe, Botswana (nüüd viisavaba), Namiibia, Mosambiik, Lesotho (ehki piiril imestati, et mis see viisa on), Lõuna Aafrika Vabariik ja Madagaskar (viisa oli tasuta).

Vaktsineerimine sai tehtud enne reisi Brüsselis
Tabelis toodud rida „reisi eel kaasa ostetud kaubad” tähendab seda, et need ei olnud seljakott, magamiskott, jne vaid ainult reisil kuluvad kaubad nagu kaasa ostetud ravimid, päikesekreem, passipildid, jne.

Lennupiletite ja transfeeride all mõtlen lennupiletid suunal: Tallinn – London, London - Sharm-El-Sheikh, Johannesburg Antananarivo (Madagaskar) - Johannesburg, ning lend tagasi Eestisse suunal Johannesburg – Doha – London – Kopenhaagen - Tallinn. Transfeeride all mõtlen lennuväljade vahelist transporti sh. öörongi Kaplinnast Johannesburgi.

Reisikindlustuse ostsin Belgiast ja see oli mõeldud just minu poolt valitud reisimise viisi tarbeks: www.protections.be
Isiklikud kulud sisaldasid kõike muud so. täiendavad safarid, täiendavad sissepääsud muuseumidesse, õhtusöögid restoranides, Eestisse kaasa ostetud kingitused, söögid, joogid, maiustused, reisil riiete pesu ja parandus, interneti teenuste kasutamine, juhtide ja kohalike giidide dipid - seega igasugused võimalikud reisikulud.
Kogu reisi maksumus kujunes 211,196 EEK-i, ehk umbes umb. 1170.- EEK-i päevas, aga arvestada tuleb sellega, et reis kestis kuus kuud ja samal ajal näiteks Eestis elades oleksid samuti kulud olnud, mida mul aga reisil olles ei olnud.

Reis oli kogemuste, emotsioonide ja läbielamiste poolest kõige suurem ettevõtmine, mis ma siiani ette olen võtnud. Jäin reisiga üldkokkuvõttes rahule ja vaatan tulevikku, et tulevikus midagi sarnast või isegi suuremat ette võtta. Eelistatult ma järgmisel korral overland safari firma abil ei reisi, vaid leiaks häid reisikaaslasi või reisiks päris omapäi.

Tõnu Pihelgas
E-mail: tonu.pihelgas(ät)gmail.com
Reisifotod: http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets

Foto NAGI's: P3080416

esmaspäev, 23. november 2009

Eesti Matkaliit valis tõukeratturite matkajuhi aasta matkajaks

Mina sain kolmanda koha :)

Vaata lugu ajalehest Meie Maa "Eesti Matkaliit valis tõukeratturite matkajuhi aasta matkajaks" http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=32657

teisipäev, 27. oktoober 2009

Suured tänud!

Suured tänud kõigile, kes te minu Aafrika reisi esitlust Rahvusraamatukokku vaatama tulite! Uskumatu oli see, et sadu inimesi kohale tuli ja kõik nii kenasti kulges :) Tänud ka teile, kes te esitlust Interneti teel vaatasite!

laupäev, 24. oktoober 2009

Esinen 26.10.2009 - 18:00 - 20:00 reisijuttudega Rahvusraamatukogus

Loodusõhtud Rahvusraamatukogus

Aeg: 26.10.2009 - 18:00 - 20:00

Kairost Kaplinna ja Madagaskarile – Tõnu Pihelgase ja Robert Jürjendali õhtu

Sel aastal rändas Tõnu Pihelgas 5 kuud veokaga Kairost Egiptuses Kaplinna Lõuna Aafrika Vabariigis ning seejärel veel kaks nädalat Madagaskaril. Tema teele jäid järgmised riigid: Egiptus, Sudaan, Etioopia, Keenia, Tansaania, Malawi, Sambia, Zimbabwe, Botswana, Namiibia, Mosambiik, Svaasimaa, Lesotho, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Madagaskar. Ta külastas mitmeid põnevaid Aafrika rahvusparke: Simieni ja Bale mägede rahvuspargid Etioopias, Samburu, Nakuru, Naivasha rahvuspargid Keenias; Serengeti rahvuspark ja NgoroNgoro kraater Tansaanias; Lõuna Luwangwa rahvuspark Sambias; Hawange ja Matobo rahvuspargid Zimbabwes; Chobe rahvuspark ja Okavango delta Botswanas, Mlilwane rahvuspark Svaasimaal; Malealea Lesothos; Titsikamma ja Addo rahvuspargid Lõuna Aafrika Vabariigis; Tsingi rahvuspark ja kuulus Avenue du Baobabs Madagaskaril. Kuulame muljeid ning vaatame pikka pildikava. Õhtut toetab hea muusikaga Robert Jürjendal.

Loodusõhtut saab jälgida ka internetist aadressilt:

mms://tv.eenet.ee/looduseomnibuss

Hind õpilastele, tudengitele ja pensionäridele 10.-, täiskasvanutele 25.- krooni

Info www.looduseomnibuss.ee

Sisestatud: 23.10.09

 

laupäev, 10. oktoober 2009

Reisifotod 2009. aasta reisilt Kairost Kaplinna ja Madagaskarile

Lisasin hetk tagasi nagi.ee keskkonda http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets/231277/  „parimate fotode” kataloogi, kust leiate valiku kõige paremaid Aafrika reisil pildistatud fotosid ja lisaks ka fotod, mis kajastavad kronoloogilises järjestuses reisi käiku. (NB! Kuna „parimaid” reisifotosid on  umbes 1300, siis on neid kõige lihtsam vaadata, kui valite konkreetse fotode kataloogi lehe ülevalt servast „slaidivaade”, määrate mitu sekundit ühte fotot näidatakse ja seejärel „start”.)

 

Pea kõik minu reisifotod leiate järgmiselt aadressilt: http://nagi.ee/photos/tonureisid/sets/

kolmapäev, 17. juuni 2009

Waterfall, Madagascar, 12.06.2009

Kosk Madagaskaril, 12.06.2009
Posted by Picasa

Local transport in Madagacar, 13.06.2009


Kohalik trnasport, Madagaskar, 13.06.2009
Posted by Picasa

Fishing in Madagascar, 13.06.2009



Kalapüük toimub Madagaskaril ka riisipõllu äärsest kraavist, 13.06.2009
Posted by Picasa

Tõnu in Madagascar, 16.06.2009


Tõnu Madagaskaril, 16.06.2009
Posted by Picasa

Preparing the dinner, Mdagascar, 16.06.2009

Õhtusööki valmistamas, Madagaskar, 16.06.2009
Posted by Picasa

Lemur in Madagascar, 15.06.2009

Madagaskari lemur, 15.06.2009
Posted by Picasa

Tsingy NP in Madagascar, 15.06.2009

Tsingy rahvuspark Madagaskaril 15.06.2009
Posted by Picasa

Tsingy in Madagascar, 15.06.2009

Tsingy rahvuspargis, Madagaskaril 15.06.2009
Posted by Picasa

Madagascar, lemur, 15.06.2009


Ainult Madagaskarile omane lemur, 15.06.2009
Posted by Picasa

Madagascar, 16.06.2009

Madagaskaril, 16.06.2009
Posted by Picasa

Madagascar, 16.06.2009

Madagaskar, 16.06.2009
Posted by Picasa

teisipäev, 9. juuni 2009

Nearby Antsirabe, Madagascar, 9.06.2009


Antsirabe ümbruses asuvad põllud, mis tavaliselt küll riisi kannavad, aga praegusel hooajal on rohke õllelinnase päralt, Madagascar, 9.06.2009

Local transport, Antsirabe, Madagascar, 9.06.2009


Kohalik transport, Madagaskar, 9.06.2009
Posted by Picasa

New discoveries by bike, Madagascar, 9.06.2009


Uued avastused jalgrattal, Madagaskar, 9.06.2009
Posted by Picasa

Antsirabe, Madagascar, 9.06.2009


Antsirabe, Madagaskar, 9.06.2009
Posted by Picasa

Lac Tritriva, Madagascar, 9.06.2009

Tritriva kraatorjärv, Madagaskar, 9.06.2009
Posted by Picasa